Järgnev on midagi, mida ma kogesin 28 jaanuaril 2000, õhtul kell 8:15. Ma nägin Isandat istumas suurel valgel troonil. Pikk-pikk rivi inimesi oli kogunenud Tema ette. Ma seisin kõrval, vaadates kõike toimuvat. Ma olin segaduses faktist, et kõigil neil inimestel ei olnud nägu. Seal, kus oleks pidanud olema nende nägu, oli lihtsalt tühjus.
Sõda, tagakius, viletsused – kas ärkamiseks vajalik baasmaterjal? See on valeõpetus, kus väidetakse, et oh sõdades ja kõikvõimalikes nõmedates hädades evangeelium levib või hakkab erilisel moel levima! Ei levi või kui levib, siis läbi väga suurte raskuste. Kui Jumal ka nuhtleb ja karistab, siis see on veidi sügavama tähendusega ning kergekäeliselt kõiki hädasid Jumala nuhtluseks nimetada on samuti kohutav eksitus. See on huvitav ja vajalik teema, kuna täna Kristuse ihus liiga ühepoolselt käsitletud.