Kristlaste ülesvõtmine, mis juhtub peale seda …

koguduse-ulesvotmine-rapture-jeesuse-varjatud-tulek

Kristlaste ülesvõtmine, mis juhtub peale seda … Kahe osaline nägemus, mis juhtub peale koguduse ülesvõttu! Teadmiseks armas sõber, kes elab patus – käib patuste teede peal, istub pilkajate killas, kes on segunenud selle maailmaga, armastab seda maailma – see jääb koguduse ülesvõtust maha ja teda paistatakse koos paganatega RAHVASTE sulatusahju. Seda lühikest ajaperioodi kutsutakse Suureks Viletsusajaks. 

Ma nägin Suurt Viletsust (kokkuvõte)

Kui ma olin väike poiss, hakkasin Jumalalt saama nägemusi. Olin pärit katoliiklikust perekonnast ega teadnud midagi uuestisünnist, päästest, ülesvõtmisest ega muudest asjadest, mida protestantlikes kirikutes räägitakse. Piiblistki olin lugenud vaid mõningaid kohti. Need asjad, mida mulle näidati, olid minu jaoks täiesti uued ja ma ei saanud kõigest aru. Ma ei rääkinud sellest kellelegi, kuna mind oleks peetud hulluks, ning ma polnud tol ajal veel vaimselt küps neid kogemusi jagama.
Oma nägemustes nägin Jeesust okaskrooniga. Olin alati arvanud, et need ei olnud eriti pikad okkad, kuid okaskroon, mida mina nägin, oli nii pikkade ogadega, et need olid tunginud Jeesusel läbi peanaha, veri voolas mööda Tema nägu ning Ta oli vaevu äratuntav. Ma nägin Teda ka risti kandmas. Piitsajäljed Ta seljal ei olnud pelgad triibud, vaid sügavad lõhed – kohati paistis neist ka liha. Nägin Jeesust ristil. See ei olnud kõrgel, vaid kõigest paarikümne cm kõrgusel maapinnast. Koerad urineerisid risti jalamile ja inimesed sülitasid Tema peale… Minusuguse väikese lapse jaoks oli see vaatepilt kohutav. Need asjad olid häirivad ning ma palusin, et Jumal need ära võtaks. Ta tegigi seda, kuid sealt algas ka minu allakäik vales suunas. Nägemusi saades olin vanematele sõnakuulelik laps. Kui nägemused lõppesid, hakkasin mässama. Ma ei te, mis need just minule tulid. M polnud neid omale kordagi palunud, ma ei olnud isegi päästetud.

Hiljem täiskasvanuna, 1980. aastate alguses, kui ma juba abielus olin, nägin kord kummalise unenäo kahes jaos.

1 osa – sündmused peale koguduse ülesvõtmist

Olin vaevalt uinunud, kui kuulsin valju häält, mis meenutas sellist autopasunat, nagu need kunagi olid. Ainult et see heli oli väga vali. Seejärel nägin justkui ülevalt vaadates tervet Maad. Nägin surnuaedasid, kus maapind avanes, justkui oleks mulla all pommid plahvatanud. Muld pritsis üles ja surnud tulid haudadest välja. See juhtus üle kogu maailma samaaegselt. Mitte kõik hauad ei avanenud, vaid see oli valikuline. Inimesed, kes üles tõusid, olid riietatud valgetesse rüüdesse – meeste omad olid väga mehelikud ja naiste omad naiselikud. Seal oli nii vanu kui noori. Nende vanus oli äratuntav, kuid nad ei näinud välja vanad ega noored. Nad hiilgasid eredamalt kui päike. Äkitselt kadusid nad kõik ära. [Ma ei teadnud tol ajal midagi Jeesuse teisest tulemisest ega ülesvõtmisest, sest katoliku kirikus sellest ei räägita. Ma ei näinud ka ülesvõtmist. Ma ei tea, mis nende inimestega juhtus – nad lihtsalt haihtusid järsku.]

Pärast seda sündmust olid kogu maailma inimesed paanikas ja hirmunud. Kõik olid justkui leinas, valitses kaos. Sidevahendid – televisioon, raadio, elektrisüsteemid – olid kaks nädalat rivist väljas. Nägin, et inimestel olid kodus valged karbid, kus peal jooksis tekst, ning needki ei töötanud enam. [Aastaid hiljem sain aru, et olin nägemuses näinud koduarvuteid. Poed ei saanud kaupa tellida, kütust ei saanud osta. Tol ajal ma ei mõistnud, mis võiks sellist asja põhjustada, kuni kuulsin uudistest elektromagnetimpulssidest, millel on võime sidevahendite tööd häirida.]

Paari nädala möödudes hakkas raadio ja televisioon uuesti tööle, ent saated, mida sealt edastati, olid nüüd teistsugused. Räägiti sellest, et kõigi nende inimeste kadumine oli Jumala karistus. Räägiti, et terve maailm on nüüd kui üks suur riik, et valitseb uus kord. Rääkijaks oli üks karismaatiline mees. Ta oli väga hea välimusega ning kui ta kõneles, siis keegi ei väitnud talle midagi vastu (vähemalt mitte avalikult). Tal oli võime inimesi justkui nõiduda, tema jutt võeti kõigi poolt omaks. Ta rääkis inimestele suurtel teleriekraanidel. [Tol ajal, kui ma selle nägemuse sain, ei olnud veel suuri televiisoreid, kuid nüüd on need juba olemas.] Teda näidati lennujaamades ja avalikes paikades üle kogu maailma. Kui Jeesuse kohta loeme Piiblist, et Ta oli välimuselt täiesti tavaline ja silmapaistmatu, siis see inimene oli täielik vastand Jeesusele. Kõik temas tundus ideaalne. [Ma ei unusta tema nägu kunagi. Mulle on saadetud igasuguseid pilte inimestest, keda arvatakse olevat Antikristus, kuid ükski neist ei ole olnud tema.]

rapture

Kõik inimesed nägid välja, justkui oleks nad äsja oma ema matnud. Kõndisin mööda tänavat ja äkitselt nägin üht meest, kes erines teistest selle poolest, et ta oli rõõmus. Kui ma talt küsisin, kas ta teab, mis siin toimub, siis piilus ta alguses ringi, justkui kontrollides, kas teda jälgitakse, ning võttis siis tagataskust väikese Piibli. (Ma ei tea, kas Piibel oli sel ajal keelatud või ei.) Ta ütles, et ta ei olnud end õigel ajal ette valmistanud, ja muutus siis kurvaks. Ta hakkas mulle selgitama päästeplaani ning seejärel ma palvetasin koos temaga ja võtsin Jeesuse vastu. [Ärgates ma seda ei mõistnud ning sain päriselt päästetud alles kaks nädalat hiljem.] Selles unenäos oli ka minu naine koos minuga päästetud. Nägin, et sellel mehel oli järgijaid, kes tema lähedusse hoidsid, ning me jäime ka sinna punti.

Panin tähele, et tänavatel oli palju hüljatud lapsi korvides. Nad võisid olla kuni 1,5-aastased. Hakkasime neid sealt üles korjama. Huvitav oli see, et neil inimestel oli võime teiste materiaalseid vajadusi täita. Toit ilmus üleloomulikul viisil ning seejuures said nad teisi ka Jumala juurde juhtida. [Ma ei saanud tol ajal veel aru, et see oli Jumal ise, kes nende hulgas tegutses. Tol ajal ma arvasin, et minusugune väike inimene on liiga tähtsusetu ja et Jumalal on palju muud teha seal üleval, kui minuga tegeleda.]

Ma ei tea, kas me käisime tööl. Ma ei näinud end tööd tegemas, kuid mulle tundub, et ma vist isegi töötasin, sest ma pidin minema panka mingit tehingut tegema. Rahatäht, mida ma nägin, oli pisut teistsugune kui praegune [tol ajal ei olnud seda praegustki veel olemas] – pilt oli vasakule poole nihutatud ning raha oli jälitatav. Nad said kontrollida, mida sa sellega teed. Hoone, kuhu ma läksin, oli kolmnurkse kujuga ja üleni klaasist. [Sel ajal tehti alles esimesed klaasist liftid – klaasist ehitamine ei olnud veel tavaline asi.]

Äkitselt tekkis maavärin, see ehitis hakkas kõikuma ja kukkus kokku, tappes umbes 200 inimest. Ma nägin eemalt maakera ning see maavärin oli üleilmne. [Issand ütles mulle, et kui inimesed ei pöördu, siis tabab Californiat kaks maavärinat ajal, mil inimeste pilgud on sinna suunatud. See juhtus 1988. aastal seeriamängude ajal Oaklandis. Issand ütles mulle, et kui Ameerika rahvas ei pöördu, siis tuleb seal teine, palju hullem maavärin.] Miljonid inimesed said selles maavärinas surma. Mõned piirkonnad olid nii kahjustunud, et sinna ei vaevutud saatma isegi päästemeeskondi.
Maavärina tagajärjel olid ilmastikumustrid täiesti sassi löödud. Seal, kus enne oli suvi, oli nüüd talv, ja vastupidi. Seal, kus ühel päeval sadas lund, oli järgmisel päeval soe. Mingil viisil ei olnud enam võimalik ilma ennustada. Piirkondades, mis varem olid olnud viljakad, laius nüüd kõrb. See juhtus ühe hetkega, nagu keegi oleks lihtsalt võtnud maakera kätte ja seda väänanud. [Ma nägin ülevalt vaadates, kuidas Maa oma teljel vappus nagu joodik, kes kõndida üritab. Pidage meeles, et ma polnud tol ajal Piiblist midagi sellist lugenud ning keegi polnud mulle neist asjust rääkinud.]

Nende sündmuste tagajärjel juhtus, et politseil ei olnud enam sellist võimu nagu praegu. Selle asemel liikus ringi sõjavägi veidratel masinatel. Nüüd ma tean, et need olid Hummerid. Need sõidukid olid mustad ja taga oli neil kast, kus seisis mees. Nende riided olid imelikud: mustad rõivad sinise kiivriga. [Tol ajal ei olnud kellelgi sõjaväes siniseid kiivreid – ma uurisin järele.] Seal kastis oli ka mingisugune antenn sidevahendina ning relv (ma ei tea täpselt, milline). Ma võisin näha kabiini sisse ja nägin seal neid, mille kohta ma nüüd tean, et need olid sülearvutid GPS-iga, kust nad said igasugust vajalikku infot. Teede kohal märkasin kaameraid ja mulle tuli teadmine, et nende abil jälgitakse sõidukite liikumist. See sõjaväepolitsei (või kes iganes nad olid) ei olnud vägivaldne. Küll aga tundus mulle imelik, et osariigi piiri ei saanud ületada ilma dokumentideta.

See inimene ilmus jälle televisiooni ja ükskõik, mida ta ka välja ei kuulutanud, keegi ei hakanud talle vastu. [Vaadates tänapäeva magavaid kristlasi, pole midagi imestada. Kui hakkad rääkima, et elame lõpuajas, siis tembeldatakse sind fanaatikuks.] Muudatused toimusid kiiresti ja ilma vastupanuta. Sõjaseisukord oli rahumeelne. Aja möödudes hakkasin seal nägemuses taipama, et televisioon mitte ainult ei edastanud saateid, vaid saatis signaali ka vastupidises suunas. Sain aru, et televiisorid jälgisid inimesi oma kodudes tegutsemas. [Selleks ei pea televiisor isegi olema sisse lülitatud, vaid piisab sellest, kui see on seinakontakti ühendatud. Praeguseks ma tean, et on televiisorid, mis on võimelised sind jälgima. Nüüd tekib sul ehk tahtmine oma televiisorisse üks telliskivi läkitada… Miks on sinu telefon varustatud tundliku mikrofoniga? Miks arendatakse kiiresti mikrofiiberkaableid, mis suudavad edastada võimalikult head signaali suures koguses? Mõtle sellele. Jutt, et see on parema kommunikatsiooni huvides, on vaid kattevari tegelikule eesmärgile.] Inimestele korrutati televisioonis, et see uus kord säästab neid kõigist muredest ja viib inimkonna üldise rahuni.

Ainuke asi, mis mulle selles olukorras lootust andis, oli see, et endised kristlased hakkasid tulema selle mehe juurde, kellega ma koos olin, ja rääkisid, kuidas nad olid kunagi tagasi langenud. Siis nägin jälle maakera eemalt ning teatud piirkondadest kerkisid üles valgusvihud nagu prožektorikiired, ent kordades heledamad. Ameerikast tuli neid kokku 12. Need tõusid Maa kohale ja moodustasid justkui kilbi. Laskusin madalamale ja nägin üleilmset massilist ärkamist. Ma ei näinud ühtki suurt jutlustajat ega evangelisti. Seal olid vaid tavalised inimesed, kes tegid neid tegusid, millest Piibel räägib. Imed sündisid silmapilkselt. See oli võimsaim asi, mida ma iial olen näinud. See periood kestis kokku umbes 3 või 4 kuud. Ma ei näinud suuremaid imesid kui Jeesuse omad (suurim ime oli surnute ülesäratamine), aga ma nägin seda suurel hulgal. Oli selline tunne, nagu igal pool oleks Jeesused ringi kõndinud. Ärganud piirkondade kõrval olid samas totaalse pimeduse alad. Võitlus käis vaimsel tasandil. Nägin väga palju tagakiusu.  [Jumal ütles mulle 1980ndatel, et Ta laseb saatana mõjul ehitada palju vanglaid, kuhu tulevikus pannakse kristlased oma saatust ootama. Need ehitatakse strateegilistesse paikadesse, et inimesi saaks sinna viia keset ööd.]

Äkitselt põrkasin kokku mehega, kes paistis olevat väga põnevil. Ta küsis, kas ma olen juba oma ID-märgi kätte saanud. (See märgistamine algas vabatahtlikult.) Mees soovitas, et ma endale ka kiiresti märgi hangiks, et hilisemaid jamasid vältida, kuna see muutub kohustuslikuks. Tal oli parema käe pöidla ja nimetissõrme vahel märk, mis nägi välja nagu päike, ja sealt väljusid kiired justkui hologrammil. Päikese sees oli parema käelaba kujutis, mille sees omakorda päike. See mees oli väga elevil ja rõõmustas, et enam pole vaja mingeid tobedaid kaarte kasutada. Sel hetkel ütles miski mulle, et mine siit minema nii kiiresti kui saad. Hakkasin tõsiselt kartma ja mõtlesin, et see ongi nüüd maailma lõpp. Jooksin kodu poole ja kuulsin oma kõhus häält, mis ütles Ilm 13:16-17 „Ja ta tegi, et kõik – pisikesed ja suured, rikkad ja vaesed, vabad ja orjad – võtaksid endale märgi oma paremale käele või oma otsaette, ning et keegi muu ei tohiks osta ega müüa kui vaid see, kellel on märk, kas metsalise nimi või tema nime arv.“ [Ma ei teadnud siis, et see on Piiblis kirjas, ega seda, et inimese vaim asub kõhus.] Sain kohe ka teise kirjakoha Mt 24:15 hävituse koletisest. Hoolimata sellest, et mu vaim keelas mul koju tagasi minna, mida ütleb ka Piibel, avasin ma ukse. Seisin silmitsi deemonliku olendiga. Ta oli ümbritsetud pimedusega ja mind valdas meeletu hirm.

Hakkasin karjuma ja ärkasin üles. Rääkisin oma naisele, mida olin näinud, ja ta ütles, et see oli kõigest õudusunenägu. Teadsin kindlalt, et ei olnud. Tundsin vajadust Piiblit lugeda, kuigi ma ei teadnudki, kas mul üldse on Piibel. Leidsin garaažist ühe, millele oli sisse kirjutatud, et see on kooli omand. Ma ei mäletanud, et ma oleksin kunagi Piibli varastanud, aga ju siis olin. Läksin tuppa ja hakkasin seda kiiktoolis lugema.

2 osa – elu Suure Viletsuse ajal

Jäin uuesti magama ja unenägu jätkus samas kohas, kus see pooleli oli jäänud.
Jooksin majast minema teadmisega, et mu naine on läinud.  Mind pidas kinni sõjaväepolitsei. Nad teadsid mu nime, ilma et ma oleks seda neile öelnud. Mind viidi ühte hoonesse. Seal ühes toas olid minu naine ja see jutlustaja, kellega me koos liikusime. Nad teadsid meist kõike. [Juba praegu jälgitakse pea küiki inimesi läbi isikukoodi süsteemi  – ristregistid ja andmebaasid. Mitmel pool maailmas on osad kristlased juba äärmuslased ja sellega kõrgendatud tähelepanu nimekirja kuuluvad isikud].

Need inimesed hakkasid meiega viisakalt rääkima, et me teeksime koostööd selle uue korraga. Minu naine ja jutlustaja hakkasid neile hoopis Jumala Sõna kuulutama. Meid viidi teise ruumi ja seal algas ajupesu. Tundsin, kuidas minu meelt mõjutati neid ideid omaks võtma. Minu naine ja jutlustaja tegid kõik, mis suutsid, et oma meelega sellele vastu panna. Tundus, nagu meie vahistamine oleks olnud planeeritud kokkumäng tolle deemonliku olendiga.

Selleks ajaks ei olnud enam riike, vaid kontinendid olid jagatud piirkondadeks. Mingit märki Jumalast selles süsteemis ei olnud. Tänaval oli võimalik inimeste peale vaadates kohe eristada, kes olid kristlased ja kes mitte. Seisime ühes pikas koridoris järjekorras. Inimesed astusid iga 5-6 minuti tagant sammu edasi. Ma ei teadnud, miks me seal seisame. Lõpuks pandi jutlustaja mingisse ruumi. Ma ei näinud, mis seal toimus, kuni uks avanes uuesti. Seal ruumis oli suur ja pikk mees, peas müts ja käes laia otsaga kõver mõõk. Nad küsisid mu naise käest, kas ta loobub oma usust, kuid mu naine hakkas neile hoopis väeliselt jutlustama. Nad kiskusid ta lauale selili ja timukas lõi tal minu silme all pea maha.

[Ma ei tea, kas see lähebki nii ja ma suren märtrina, kuid siiani on kõik täide läinud, mida ma olen näinud, ning minu naine on muutumas just selliseks inimeseks, nagu ta minu nägemuses oli. See mõõk jäi mulle meelde.]

Kui ma seal seisin, siis mind ei hirmutanud mitte niivõrd see, et mu naine oli just sealsamas surnud, vaid minu enda saatus. Teadsin, et ma ei suuda seda läbi teha. Mu kõht karjus Jeesust appi, ent minu meel halvas selle. Tundus, et ma ei suuda ümbritsevat enam tajuda. Käis justkui võitlus mu kõhu ja pea vahel. Äkitselt andis miski mu vaimule tõuke ja ma suutsin hüüda: „Jeesus, palun päästa mind!“ Siis tundsin, nagu oleks kellegi käsi mind õlast puudutanud, mind valdas rahu ja miski tegi mu meele täiesti selgeks. See käsi oli tööst parkunud, mitte selline peene luustikuga nagu minu oma. Vaatasin selja taha ja Jeesus oli seal koos minuga. Ta vaatas minust läbi – Tema silmad olid tulipunased – ning teadis ühe hetkega minust kõike. Kogu mu olemus paljastati Tema ees; kõik, mida ma elus olen teinud. Ma tahaksin öelda, et Jeesuse nägemine valmistas mulle rõõmu, kuid tegelikult tundsin hirmu. Oleksin tahtnud vaiba alla peitu pugeda. Ta ütles: „Ära karda, sest surmal pole sinu üle võimu.“ See andis mulle julgust minna läbi sellest, mis mind ootas. [Sel hetkel tundsin, et pole ühtki põlve, mis ei nõtkuks Tema ees ega tunnistaks Temast, kui Ta end kord maailmale ilmutab. Terves universumis ei ole võimu, mis suudaks Temale vastu olla. Ma ei karda enam ühtki tuumapommi.] Sel silmapilgul, kui mõõgatera mu kaela puudutas, olin läinud. Ma ei näinud surma. Äkitselt olin üleval ja hoidsin kellegi käest kinni, vaadates ruumi peale alla. Mu pea oli maha löödud ja veri voolas ojadena. Olin liiga huvitatud sellest, mis mu kehaga juhtus, et ei pööranud tähelepanu sellele, kes hoidis mul käest kinni. Kui lõpuks vaatasin, siis see oli Jeesus. [Inimesed, ei ole oluline, millest te siin maailmas läbi lähete! Ma ei tea, miks mulle neid asju näidati, kuid ma ütlen, et kõik maised kannatused on seda väärt. Tundsin, et olen Tema poeg ja vend ning et Ta võtab mind kui omasugust – et me oleme sarnased. Ma ei tundnud enam hirmu Tema läheduses, vaid mul oli hea olla. Piibel ütleb, et Issandale on Tema vagade surm kallis. Ma tundsin end Jeesusega võrdsena. Mitte samal tasemel, vaid kui üks Jumala poegadest. Issanda ligiolus olemine tähendab Tema moodi olemist.]

Äkitselt võttis timukas oma peakatte maha ja ütles, et ta ei tapa enam ühtki inimest. Siis sai mu unenägu läbi.

Ma kirjutasin selle kohe üles, kokku 7 lk. Saatsin kirjutatu inimesele, kellest ma teadsin, et ta on kristlane. Ta luges vaevalt 2 esimest lk läbi, kui ütles, et ma pean päästetud saama. Ma polnud sellest midagi kuulnud. Ta selgitas mulle, kuid ma ei raatsinud oma senisest elust loobuda. Pärast seda hakkas minuga järjest juhtuma igasugu halbu asju – kõik läks justkui allamäge. Siis sain kokku ühe oma sõbraga, kes oli äsja narkootikumide eest vahistatud ja pärast seda imelisel viisil kristlaseks saanud, ning ta kutsus mind kirikusse. Ma vastasin, et mitte mingil juhul – ma olen sündinud katoliiklasena ja sellena ka suren, ma ei tule sinuga kuskile. Ta ütles, et ma tuleksin korraks ja kui mulle ei meeldi, võin tagasi katoliku kirikusse minna.
Olin vaevalt uksest sisse saanud, kui üks suur mees mind kallistas ja ütles, et ta armastab mind, ning kutsus mind vennaks. Ma olin tol ajal väga ägeda loomuga ja suured mehed ei aja mulle siiani hirmu peale. Kostitasin teda üsna krõbedate sõnadega ja lubasin talle peksa anda. Meie, mehed ei kallistanud, vaid surusime kätt! Siis algas teenistus, inimesed tõstsid käed üles ja rääkisid mingit kummalist ladina keelt. Jutlustaja oli nagu mingi meelelahutaja, joostes rahva ees ringi. Siis lasti korjanduskarp ringi käima ja kõik viskasid sinna raha. Mõtlesin, et mu sõber on küll mingi supi sisse sattunud. Kui teenistus lõppes, siis jutlustaja esitas altarikutse ja ütles, et siin on üks noor mees, kes vajab Jeesust. „Pühad, palvetame tema pärast!“ Mina mõtlesin: „Mis pühad? Siin ei ole mingeid pühakuid, ei püha Antoniust, Joosepit ega Maarjat.“ Pühakud olid taevas. Nad olid ainsad, kes olid sinna jõudnud. Püha Peetrus, teate ju küll… Kõik kummardasid pead ja hakkasid palvetama ladina või prantsuse keeles või ma ei saanud aru, mis keel see oli. Mingi šikimii-šikimii oli. Siis hakkas jutlustaja kirjeldama seda meest kõigi 2000 inimese kuuldes. Alguses ma ei saanud aru, kellest ta räägib, aga siis mõistsin, et ta jõuab oma jutuga juba üsna minu kodu lähedale. Mu sõber oli kindlasti talle minust rääkinud. Vaatasin teda – ta korrutas samamoodi šikimii-šikimii – ja mu peas algas sama võitlus mis unenäos: „Mine siit kähku minema, sul on veel võimalus!“ Ma olin nagu paigale liimitud, ei suutnud liikuda. Siis ütles jutlustaja: „Noormees, Jumal näitas sulle hiljuti Suurt Viletsust ja sinu enda lõppu väga detailselt.“ Küsisin endalt, et kellest ta räägib, ja üks hääl mu selja taga vastas väga selgelt: „Sinust!“ Pöörasin ringi. Mu taga korrutasid inimese ikka kummargil šikimii-šikimii. Hääl ütles mu sees uuesti, et jookse siit minema. Ma olin hipi! Mul olid pikad juuksed, värviline särk seljas – ma olin otsekui sügaviku kaevust välja roninud! Olin täielik mässaja. Küsisin uuesti oma kõhult, et kellest ta räägib, ja sama hääl vastas: „Sinust!“ Siis ma tundsin ära sellesama hääle ja need silmad, kes olid öelnud: „Ära karda, sest surmal pole sinu üle võimu.“ Sain aru, et Jeesus oli minuga rääkinud. Siis ma katapulteerusin oma toolilt – see nagu viskas mind püsti. Mu kõht käskis mul ette joosta ja nii ma tegingi. [Te võite kontrollida mu kooli aastaraamatutest, et ma olin kõnelemises kehv. Ma ei osanud avalikult rääkida ja kartsin inimestele otsa vaadata. Kui Jumal ütles mulle, et minust saab jutlustaja, siis ma vastasin, et Sa valisid küll vale inimese.] Jutlustaja küsis, et kas sa tahad päästetud saada. Ma ei saanud midagi aru. Kõik need inimesed vahtisid mind. Ma kordasin tema järel sõnu ja nutsin koos temaga. Inimesed olid nii rõõmsad ja ma ei mõistnud seda. Ma polnud sellist asja kunagi varem näinud ega teadnud, milline rõõm see on, kui keegi liidetakse Jumala perekonda. Järsku tundsin, et ma olen puhas. Jutlustaja küsis, kas ma tahan vastu võtta Jumala Vaimu. Vastasin, et mida iganes, ma tunnen end nii puhtana. Ta pani mulle käe pea pele ja ma hakkasin teiste moodi šikimii-šikimii korrutama.

Sellest hetkest peale olin jälle samasugune nagu kunagi lapsena. Ma tundsin ära, kui mõni inimene oli suremas või midagi vajas, ja hakkasin neid aitama. Varem ma ei teadnud, et see oli tunnetusesõna. Mõtlesin, et kõik inimesed saavad selliseid sõnumeid Jumalalt. Hakkasin vahel asju ette teadma – kes võidab valimised jms asju valitsuse kohta. Nüüd jagaksin teiega mõningaid asju, mida Jumal on mulle tuleviku sündmustest näidanud. Arvan, et oma unenäost rääkimisest ei piisa, vaid pean jagama ka mõningaid asju tuleviku kohta.

Järgneb … vend  kirjutas ka asju, mida ta on ette tunnetanud ja näinud tuleviku suhtes, toome AM infovoos kord neid ka välja.

================================================

Ajamärgid.com

Ajamärgid kristlik teenimistöö
Jälgides piibellikke aja-märke ja sündmuseid

Osa uusi teemasid, sõnumeid ja asju lisame meie Facebooki uudistesse

Lisa oma kommentaar. Kõik kommentaarid vaadatakse enne üle ja sobivusel lisatakse blogilehele. Lisatakse vaid asjalikud kommentaarid. Sinu E-maili lisamine on kohustuslik (spämmifilter) ning seda ei näidata teistele ega kasutata reklaamiks. Kommeteerimisel jäta meelde, et oodatud vaid väärikad sissekanded ja positiivne tagasiside. Kui soovid kritiseerida või maha teha, saad seda kusagil mujal teha - no hard feelings! NB! Ära rasika aega - ateistlik ja uskmatuse propaganda purtsatus, oma sügavad kahtlased kahtlused, Piiblit kahtluse alla seadev liberaalteoloogia, iroonia ja pilge jms. pole mõtet üldse lisada, kasuta selleks teisi väljuneid.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *