Nägemus pühade ülesvõtmisestPosted by Ajamärgid.com on May 5th, 2008
Bergenis. Lugedes raamatut tuttava juures nägin järsku nägemust. Olin süvenenud hoopis raamatusse ja ei vaevanud oma südant selliste asjadega. Mulle tundus, nagu peaksin selle üles kirjutama, kuid see ei tundunud mingi ilmutusena. Soovisin seda koguni oma mõtetest välja raputada, aga ei saanud rahu. Ãœtlesin Jumalale. „Ma ei suuda seda kõike meeles pidada. Kui see tuleb üles kirjutada, siis pead seda mul uuesti näha laskma.“
Möödus paar nädalat, siis „sai“ ma selle jälle. Oli justkui oleksin ma istunud jutustust lugema ajalehest või raamatust. Kell oli 10 õhtul. Võtsin siis pliiatsi kätte ja kirjutasin peaaegu kella üheni öösel. Siis ma enam ei jaksanud kirjutada (olin tal ajal 78 aastane). Palusin aega puhata ja et Jumal annaks järgmisel päeval selle, mis võib-olla tuleb juurde lisada. Siis läksin magama ja uinusin kohe. Jälle möödus nädal. Ãœhel õhtul kell kümme tuli see nägemus jälle. See oli otsekui järg sellel, mida eelmisel korral olin näinud. Loodan, et sellest lühikesest üleskirjutusest on ehk kellelegi kasu.
Nägin nii:
Proua Anderson istus raadio taga ja kuulas lastesaadet. See oli täna väga hea, natuke usuõpetustki oli hulka segatud ja nõnda peabki olema. Väikestele on see hea, et natuke usuõpetust, mitte palju, sest see võib olla ebaterve. Oli möödunud 4-5 minutit. Siis saade äkki katkes. Oslost tuli sensatsiooniline teadaanne. Linn on kohutavas paanikas, politseiametnikud teatasid, et on juhtunud midagi võimatut! Mitmed inimesed (kui palju just, ei teata veel kindlasti öelda) nii lapsed kui täiskasvanud on jäljetult kadunud. Politsei ei saa kadunuid otsima hakata, sest neid on nii palju. Küll aga kutsutakse peresid, kes on kaotanud omakseid, andma võimalikult üksikasjaliku seletuse sellest, mis on juhtunud. See on vajalik üldpildi saamiseks ja selle mõistatuse lahendamiseks.
Mõne minuti pärast teatatakse, et suurel turul on paar kaupmeest ära kadunud just töö juurest. Kaup on jäänud sinnapaika. Ãœhe lillekaupluse ostja jutustas, et ta maksis lillede eest raha ja müüja otsis talle peenraha tagasi andmiseks ja siis äkki kadus müüja ära. Kunde oli vaid kuulnud teda ütlevat: „Tänu Jeesusele“ ja siis see müüja kadus nagu udu sisse. Kunde hõõrus oma silmi, sest talle näis, et udu on ehk ta silme ees. Kui kadus see udu, oli kadunud ka müüja.
Siis hakkas üks noor naine kohutavalt karjuma tõmmates ja tuuseldades tühja lapsevankrit. Ta jooksis ja karjus: „Keegi on mu lapse ära varastanud! Ta oli just siin vankris! Kus on kaheksakuune poiss? Kus on mu poiss? Politsei, aidake!“
Politsei oli kohal, kuid midagi ei olnud teha. Kõikjalt kostis kisa ja halinat. Ãœks suur turske kaupmees tormas oma ärist välja ja karjus: „Appi! Appi! Kaks selli on kadunud äri leti tagant!“
Aga mis imelik asi see siis on? Stockholmist tuleb teateid paljude inimeste kadumise kohta väga imelikul viisil. Linn on kohutavas paanikas. Ka mitmed politseinikud ja ametimehed on kadunud. Ka Helsingist ja Kopenhaagenist teatatakse saladuslikust kadumisest. Samuti hakkab teateid kadumiste kohta saabuma ka maakohtadest. Igalt poolt on kadunud lapsi ja täiskasvanuid. Politsei on nõutu ja abitu seda mõistatust lahendama ja selgitama.
„Oh“, ütles proua Anderson, „Issand Jumal, mis see on?“ Ta tõuseb üles ja läheb väravale ning vaatab tänavale. See on ilus suvilate maa-ala väikeste kaunite majadega ja viljapuuaedadega. Proua Haland tuleb mööda teed hoides käsi silmade ees ja karjub: „Ruth! Ruth! Siis märkab ta proua Andersoni ja küsib: „Kas sa oled näinud siit kedagi võõrast mööda minevat? Ruth on ära kadunud! Ta istus värava juures maja ees, kuna mina askeldasin sealsamas roosipõõsaste juures ja siis kadus Ruth ära nagu kivi vette. Hüüdsin ja kisendasin, aga keegi ei vastanud. Mulle koguni näis nagu keegi oleks mööda seina üles läinud, kuid siis läks kõik uduseks. Inimene näeb ka igasugust võimatut. Ruth! Ruth! Kus sa oled?“ Ja proua Haland nuttis ahastades.
Aga sealt tuli härra Anderson. „Sina tuled nüüd sellisel ajal?“ küsis proua Anderson. „Kell on alles pool kümme?“
„Ma ei suuda enam rohkem. Töökojas valitseb suur paanika. Mitu töölist on saladuslikult kadunud. Mitmed masinad on seisma jäänud ja alguses arvati, et on õnnetus juhtunud. Ma otsisin kõikjalt, aga kadunuid pole kuskil. Kuid siis hakkas keegi, kes ütles end uskliku olevat ja kes ka vaimulikel koosolekutel käis, ütlema: „Nüüd on see toimunud!“ „Mis on toimunud?“ küsisin. „Jeesus on omad ära viinud!“ Ta ise oli suures ahastuses ja ringutas käsi ning nuttis ja ahastas: „Ja mind on maha jäetud! Mina olen siia jäetud!“ Palusin, et ta jääks vait, aga ta kisendas ikka taltsutamatult. Oli kurb teda kuulata. Ja mitmed olid sellised, kellele oli samuti juhtunud. Igal juhul tuleb meil ületunde teha, kuna töölised on kadunud.“
Aga suurtes linnades oli asi veel hullem. Seal oli täielik segadus. Liinibussidest ja taksodest oli ära kadunud nii reisijaid kui juhte. Mitmed trammid ja trollid olid seisma jäänud pikas reas, sest juhid olid kadunud. Need autod, mille juhid olid alles, püüdsid seisvatest ringiga mööduda ja edasi sõita. Inimesed olid nagu aru kaotanud: jooksid siis ja sinna ja olid kõikjalt kadunuid otsimas. Politsei oli abitu ja mitmed politseinikud olid ka kadunud oma töökohtadelt.
Proua Haland nuttis, ringutas käsi ja jooksis koju. Hr Anderson ja tema naine läksid koju. Raadio oli seatud Bergeni lainele ja sealt tuli järjest uusi teateid: „Kõikjalt teatatakse inimeste kadumisest. Telefonid helisesid kogu hommiku. On kästud uurida sellise olukorra põhjust. Mitmed merelolevatest laevadest on kadunud. Sünnitusmajadest on pea kõik vastsündinud kadunud ja emad nutavad ahastuses. Teenindav personal on hirmust poolsurnud ja ka mõned nende hulgast on kadunud.“
Kell 11 teatab raadio: „Nüüd on juba ka Indoneesiast uudiseid, on hakanud teateid tulema tervest Britanniast, et suur hulk lapsi ja täiskasvanuid on jäljetult kadunud. Mitte ühtegi kadunutest ei ole leitud. Lugu on väga saladuslik ja imelik. Hulk kirikuõpetajaid on kutsunud oma koguduse kokku ja on avastanud, et need koguduseliikmed, kes olid kõige jumalkartlikumad ja palveinimesed, on ära kadunud. Ãœhe suurema uskkonna piiskop on kutsunud oma õpetajad täna õhtul peetavale koosolekule, et sellest ülevaadet saada. Nüüd on kolm ja pool tundi möödunud sellest ajast, kui saadi esimesed teated esimestest kadumistest ja ikka kogu aeg tuleb teateid juurde. Kaug-Idast tulevate teadete hulgast on kõige tähelepanuväärsem teade Koreast. Seal on kadunud inimesi sadade ja tuhandete kaupa korraga, nende hulgas palju sõjaväeosade sõdureid“.
Võimatu on kirjeldada juhtumeid sellest, millisteks need on arenenud neil esimestel tundidel. Kõik on hirmust vallatud. Ühed kisendavad ahastades, et nad on maha jäänud, mõned jooksevad tänavail edasi-tagasi, otsides omakseid, eriti emad, kes on kaotanud oma lapsed. Kuid on ka palju emasid koos lastega kadunud ja mehed ei tea, mida peale hakata. Mõnel naisel on ta usklik mees otse voodist ta kõrvalt kadunud, mõnel mehel naine koos lapsega kadunud otse toast ja tuba on nagu udu täis olnud, kui nad kadusid.
Aga mõned pilkavad ja teotavad Jumalat ja inimesi. Ãœks mees jookseb tänaval ja kisendab: „Vaadake ette! Vaadake ette! Varsti võetakse meid kõiki ära!“ Ta on mõistuse kaotanud.
Vanem naine seisab tänavanurgal ja vaatab käed ristis taeva poole, öeldes: „Ei, ei, kui me end valmistanud pole nii, et oleks võinud koos Temaga üles minna kui ta oli siin, siis nüüd enam ei võeta kedagi üles. Issand jumal, Jeesus aita mind! Nüüd on see toimunud. Kogu eluaja olen olnud usklik, aga ma ei arvanud, et see toimub nii ruttu! Ma ei võtnud seda kuigi tõsiselt.“
Raudteelt teatatakse, et otseseid õnnetusi ei ole veel juhtunud. Ainult üks rong seisab Finseni jaamas ilma juhita ja rongisaatjata. Kõigile raudteevahtidele on tehtud ülesandeks otsida hoolikalt läbi kõik teeäärsed. Mitmed reisijad on kadunud, samal ajal kui asjad ja pakid on rongis. Ja kui nad on Itta minevast rongist välja hüpanud, siis on nad tõenäoliselt saanud vigastada.
Ka rannasõidu ja kaugsõidulaevadelt on inimesi kaduma läinud salapärasel viisil.
Ajalehtede õhtuses numbris anti mingisugune seletus olukorra kohta ja manitseti inimesi olema rahulikud ja paigal. Politsei ja sõjavägi ning ametivõimud töötavad pingeliselt igal pool, et kindlaks teha kadunute arvu. Samas töötavad teadlased, eriti meteoroloogid selle imelise nähtuse põhjuste selgitamiseks.
Nüüd on hakanud saabuma teateid ka Ühendriikidest inimeste kadumise kohta, samasuguselt nagu Euroopastki. Ühendriikidest jutustatakse saatuslikust rongiõnnetusest, kus on olnud mitmeid surmajuhtumeid.
Kell on juba 22.00, kui teatatakse, et see inimeste kadumine on ülemaailmse ulatusega. Seni teatati vaid rohkem suurlinnadest, aga nüüd hakkab ka maakohtadest teateid tulema kadunute arvu kohta.
Maakera lõunapoolsel osal on olukord samasugune ja toimunud üheaegselt siinsega. Just samal ajal ja samuti on kadunud nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Isegi vanu rauku on ära kadunud. Kõikjal on olukord väga rahutu. Näib, et sel ööl inimesed üldse ei julge magada. Tänaval jutustatakse hüsteeriliselt toimunust. Kuid üldiselt jõutakse sellisele lõpptulemusele, et sel toimunul on midagi ühist usklikega ja just kristlastega, kes on olnud jumalakartlikud. Need, kes teavad kadunuist, teavad seda jutustada ja kinnitada, et kadunud olid kõik tõsiusklikud ja fanaatikud, kes ootasid usklike ülesvõtmist. Samuti väikesed lapsed. Ãœks vabrikutööline oli õhtul öelnud: „Noh, nüüd on Hans Olsen ära kadunud, küllap tema nüüd on selle kätte saanud, millest ta siin kuulutas, nimelt, et Jeesus tema varsti ära viib.“
„Jah“, ütles selle peale teine, „ka meil oli üks niisugune ja ka tema kadus ära. Kuid nüüd peaks küll ametivõimud võtma selle asja käsile ja ära keelama kogu usuasja nii, et enam midagi sellist ei saaks juhtuda.“
„Asjata vaev“, hüüdis keegi rahvahulgast, „see i toimu enam kunagi. Usklikel oli õigus, sest nad aimasid seda ette. Kui ka meie oleksime seda kuulanud ja uskunud, oleks ka meie käsi paremini käinud. Nüüd me elame siin põrgusegaduses, mis on meie sees ja mis üha suureneb.“
„Või nii, sina siis usud neid?“ ütles teine. „Siis oleksid sa võinud minna koos nendega sinna kuhu nad on nüüd läinud.“ „Soovin, et oleksin võinud minna“, vastas ta ja läks nuttes minema. Keegi hõikas talle järele: „Sind peaks üles poodama ja kõiki neid, kellel on midagi tegemist selle kristlusega.“
Ajalehed ei võinud ka järgmisel päeval anda mingit seletust selles asjas. Kõik on ja jääb mõistatuseks. Ja misjonialadelt teatatakse, et inimesi on suurel hulgal kadunud, vaid üksikud kristlased on jäänud üles võtmata. Suur hulk kirikuõpetajaid oli kokku tulnud ja paljud jutlustajad, kui piiskop neid kokku kutsus, aga nemad ei teadnud, miks mitmed just nende hulgast on ära kadunud. Koosolek oli sünge ja õhkkond närviline. Mitmed õpetajad olid väga õnnetud, kuid polnud vähimatki kahtlust selles, et on toimunud pühade ülesvõtmine, pruutkoguduse ülesvõtmine. Mitmed tunnistasid, et vaatamata teoloogilisele haridusele ja Jumala Sõna lugemisele ning kuulutamisele, nad pole kunagi mõelnud, et nii võib juhtuda. Neile oli võõras uussünd ja halastuse ning armastuse vaim. Ãœks noor õpetaja ütles: „Ma pole kunagi sel viisil õppinud, professorid ei ole kunagi õpetanud, et nõnda saab sündima“. Prooviti kõnelda, vestelda ja seletada, aga meeled olid selleks liiga ärevil, et midagi asjalikku korda saata. Nagu oleks üksmeel ja armastus kadunud nende hulgast. Ka piiskop ei saanud mingit seletust anda, mis oleks neid rahuldanud. Kui politsei oli pöördunud rahva poole üldise arvamuse teadasaamiseks, anti välja teadaanne, milles enamik oli ühel meelel: „Juhtus ettekuulutatud Piibli tõde, n.ö pruutkoguduse ülesvõtmine ehk see, et Jeesus oli omad ära viinud. See on kõik, mida sel hetkel võime öelda.“
Politsei ei tahtnud seda õpetajate seletust välja kuulutada, kuna see on usu küsimus ja ajab inimesed paanikasse ja on närvilisele rahvale hüsteeriline mõttekujutuse vili. Nad arvasid, et parem oleks sellest ülemaailmsest küsimusest teha poliitiline küsimus ja rahva pilgud sinna pöörata, ja kui sellel tõesti on mingi suhe religiooniga, siis peaks sulgema kõik kirikud ja vaimulike koosolekute ruumid seniks, kuni saab selgema üldpildi ja olukord rahuneb. See on kõiki rahvaid haarav probleem, nii et selleks on tarvilik luua ühine arvamuste liin. Arvati, et selleks on sobiv organ ÜRO, kes seda asja põhjalikult uuriks.
Kristlaste leeris näis olukord olevat väga rõhuv. Pühapäeval olid kirikud ja palvelad eriliselt täis. Mõnel kogudusel puudus õpetaja või jutlustaja ja mitmed koguduseliikmed. Paljudes kogudustes oli väike hulgake alles jäänud, aga vastukaaluks sellele voolas väljastpoolt inimesi sisse. Nad tulid Sõna kuulama, peamiselt need, keda oli suur õnnetus tabanud, kes olid maha jäänud. Inimesed tahtsid kuulda Jumala Sõna, aga see oli nagu ära võetud. Keegi katsus ka Piiblit lugeda, aga varsti ütles ta: „Ma ei saa enam millestki aru!“ Ta andis Piibli teisele ja see ütles: „Ma ei saa lugeda. Kõik on kinni.“ Mõned nutsid. Suur hulk näis olevat üksmeelne selles, et selle traagilise sündmuse põhjus oli Kristus ja arvati, et kristlased võiksid anda mingisuguse seletuse selle kohta. Mõned tulid otsima Jumalalt abi nagu tavaliselt, aga nad ei saanud mingit abi ja olid väga õnnetud. Enamikes koosolekutes oli täielik segadus. Keegi mees karjus käed rusikas jutlustajale: „See on sinu süü, sa ei rääkinud kunagi, et Jeesus tuleb omasid ära viima ja üles võtma. See on sinu süü, et paljud maha jäid. Veel vähem rääkisid sa südame puhtusest, Püha vaimu täiusest ja sellest, et jumala ja inimeste vahel peab kõik selge olema. Süda peab puhas olema ja siiras kaasinimestega. Mina tean, mis mind siin kinni on pidanud, need on väga väikesed ja väga tühised asjad, aga…….. Issand jumal, aita!“
„Vaiki!“ kisendas jutlustaja. Ta seletas, et ta oli täitnud oma kohustused. Nõnda nad siis süüdistasid üksteist, nuttes ja kisendades. Nad koputasid taeva uksele, kuid uks oli kinni. Inimesed mõistsid, et kohutav aeg oli ees. Valitses lootusetu olukord. Taevas oli kinni. See kõik oli kohutav. Kes oli rahuldunud tühjade kristlike sõnadega ja usuliste rituaalidega, koputasid ja kisendasid, kuid taevas oli kinni.
Mõned olid koos käinud sõpruse pärast, mõned mängu ja laulmise pärast, kuid nad polnud uuesti sündinud ja neil polnud jumalalapse õigust. Neil polnud jumalalapse tunnistust ja neil ei olnud õigust sinna pääseda. Paljude koguduseelu oli vaid seltskondlik tegevus, vaba aja harrastus. Aga nüüd nad kõik koputasid kinnisele uksele: Issand, Issand, tee meile lahti!
Sellele lisaks tuli veel hirmutav kuuldus, et III Maailmasõda on puhkenud. Ida ja Lääne vahelised diplomaatilised suhted olid katkenud. Ei läinudki palju aega, kui ametivõimud olid otsusele jõudnud oma suhtumises kristlaste maa pealt äravõtmisesse. Idast tulid teated, et kõik kristlikud toimingud ja koosolekud on ära keelatud, surmanuhtluse ähvardusel keelati isegi mainimast Jeesuse Nime. Riigid pidi puhastatama täielikust kristlikust kirjandusest. Kõik vaimulik kirjandus pidi ära põletatama, kõige enne piiblid. Kõige väiksemgi asi, mis meenutas Kristust, tõi kaasa surma.
Lääneriikides läks pisut kauem aega kui sellised keelud jõusse astusid, aga jumalatute hulk nii rahva kui juhtivate isikute seas nõudis, et midagi peab ette võtma. Enamus väitis, kuna kristlus oli sündmuste põhjustaja, et inimesed ära kadusid, tuli see hävitada.
Nõnda algas ajaloo hirmsaim aeg. Suurem osa kristlasi aga jätkas Jumala poole kisendamist ja nad ei kuulanud ametivõimude keelde. Nad arreteeriti ja sageli piinati ülekuulamisel.
„Kui salgad ja nead ära Jeesuse Kristuse, siis võid päästa oma elu.“ See oli lööklause. Kuid tuhanded kristlased jäid kindlaks oma usule ja massimõrvamine oli sõnulseletamatu. Mitmed piinati surnuks. Mitmed sunniti usku ära salgama suurte piinadega. Nii ei olnud enam mingit seadust ega õigust, saatan oli lahti päästetud. Mitmed andsid piinahirmus järele. Nad ei saanud kuhugi põgeneda, sest maailm oli kurja võimuses. Kõik riigid olid selles üksmeelsed, et kristlased tuleb täielikult hävitada. Selle maailma vürst on nüüd võimu oma kätte saanud – lapsed andsid ära oma vanemad ja vanemad andsid ära oma lapsed surmata. Nüüd täitus see, millest Luukas kirjutab (Lk 21:16-17) „Ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ning sõbrad annavad teid ära ja surmavad mõned teie seast ja teid vihatakse kõikide poolt minu nime pärast“.
Olukorda pole võimalik kirjeldada, aga Jumal on seda Ilmutuse raamatusse kirja lasknud panna. Nende õnnetute kisendamine oli: „Issand, lühenda meie päevi!“
Mul oli kohustus seda sulle öelda, armas sõber, et ära käitu nõnda, et sind jäetakse siia maha. Mine Kõigevägevama Jumala ette ja palu alandlikult armu Tema tundmiseks. Täna on veel aeg. Täna võib sind Jeesus Kristus oma pitseriga ära märkida oma lapseks nii, et sa saad kaasa, kui Ta tuleb omi ära viima.
Nägemus on tõlgitud rootsi keelde norrakeelsest lehest Hemmets Ven. Soome keelde tõlgitud rootsikeelsest lehest väljaandja loaga. Soome keelest tõlgitud eesti keelde.
Lk.17,34-35. Ma ütlen teile, selsamal ööl on kaks ühes voodis: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha; kaks naist jahvatavad üheskoos: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.