TagasilangeminePosted by Ajamärgid.com on January 2nd, 2010
Mis on tagasilangemine kristlase elus? Mida tähendab leigeks jääma, usus langema jms. kas see on reaalne kogemus ning päriselus juhtuv asi? Kas on olemas “igavene pääste” mis automaatselt garanteerib “igavese kindlustatuse”, et mis iganes me eludes ka ei juhtuks pääseme – taeva läheme nii ehk naa. Või on oht oma pääste ka kaotada. Mis on tunnused ja märgid, et tagasilangemise protsess on kedagi vallanud. Mida tähendab leigus ja usust jahenemine? Kas sool võib tuimeneda?
“Sest Deemas jättis mind maha ning hakkas armastama seda maailma.” (2.Ti.4:10)
Deemas oli Pauluse kaastööline, üks nendest, kes tervitas kogudust (Kl.4:14; Fm.24). Koloslastele ja Fileemonile kirjutas Paulus kirjad umbes aastal 60. Teine kiri Timoteosele on kirjutatud 66-67.aastal. Vahepealse aja jooksul oli midagi juhtunud.
Kui inimene saab päästetud, siis ta on välja toodud pimeduse võimusest ja asetatud Jumala Poja riiki. “…kes meid on päästnud pimeduse võimusest ja on meid asetanud oma armsa Poja riiki” (Kl.1:13).
Vaimumaailmas on kaks riiki: Jumala riik ja pimeduse ehk saatana kuningriik (Lk.11:18). Enne päästetud saamist on kõik inimesed saatana võimu all, tema kuningriigis. Paulus ütleb: Jumal andis mulle ülesande pöörata inimesed saatana võimu alt Jumalavõimu alla, tuua nad välja pimeduse riigist valguse riiki (Ap.26:18).
Kuidas pääsen?
Pääsemise värav on üks — Jeesus. Pimedusest valgusesse ei vii Budda ega Vishnu ega keegi peale Jeesuse. Sellest väravast sisse tulles ei jää me värava taha seisma. Sa hakkad edasi liikuma. Kaugemale pimeduse riigist. Loed Jumala Sõna, palvetad niipalju kui oskad, oled tuline Jumala järele — kasvad vaimselt. Mida kaugemale liigud valguse riigis, seda nõrgemaks jääb pimeduse riigi gravitatsioonijõud sinu suhtes. Mida rohkem Jumala poole liigud, seda tugevamini saab Ta sind oma orbiidil hoida (“Tulge Jumala ligi, siis Tema tuleb teie ligi!” Jk.4:8).
Eesmärk — osadus Jumalaga
Enda usuelu peale vaadates võid vahel näha, et hoog on jäänud väikeseks. See on nagu sõidaks autoga 120 km/t ja lülitaks süüte välja. Auto ei jääks kohe seisma, isegi mäest üles sõites mitte. Auto liiguks veel mõnda aega. Aga mitte mootori tööst tingitult, vaid edasiviiv jõud on auto inerts, rattad enam ei vea.
Usuelus võime ka mõnda aega elada vanast rasvast. Me oleme usuelu alguses saanud sisse hea hoo ja oleme paisatud Jumala riigi ja Jumala tahte suunas, eemale pimedusest. Edasiviiv mootor on meie osadus Jumalaga. Jumala riigis kehtib seaduspärasus, et igasugune vaimulik areng on välistatud ilma Jumalata. Piibli lugemine ja Sõna tundmine, palvetamine, ülistamine ja koosolekutel käimine ei ole eesmärgiks omaette. Need on vahendid. Eesmärk on osadus Jumalaga, Jumala tundmaõppimine. Kui inimestele saab õpetus eesmärgiks omaette, juhtub nagu juutidega, kellele meeldis jääda käsuõpetuse juurde. Käsuõpetus on nagu kasvataja, kes pidi suunama neid Jeesuse juurde, aga nemad jäid parema meelega kasvataja juurde (Gal.3:24). Käsuõpetus pidi olema tee, mis juhib Jeesuse juurde. Eesmärk ei olnud teed imetleda, vaid minna mööda teed Jeesuse juurde.
Tänapäeval on koguduses samamoodi. Kõik jutlustamine, palvetamine, ülistamine, nõustamine on tee Jumala juurde jõudmiseks. Jäävad need meie vaimulikus elus väheseks, kaotame Jumalaga kontaktpinna. Meie usuelu oleneb sellest, milline on meie enda edasiviiv jõud.
Kogenud Jumala väge, kuid…
Paulus ütleb: Deemas hakkas armastama seda maailma ja lahkus. Mis siis juhtus? Deemas oli ju mees, kes oli näinud Jumala väge. Kuna ta oli Pauluse kaastööline, oli ta tõenäoliselt ka ise palvetanud haigete eest, ajanud välja kurje vaime, kuulutanud Jumala Sõna jne.
Oma usuelu alguses töötasin koos väga võitud õpetaja ja jutlustajaga. Ta kuulutas Jumala Sõna ja inimesed said päästetud ja vabaks. Mingi aja pärast märkasin, et ta areng oli takistatud. Ta hakkas iseennast kordama, muutus kibedaks ja selle asemel, et inimestele võidmisega öelda, hakkas ta neile nähvama. Varsti lõpetas ta jutlustamise ja käis ainult koguduses. Mõne aja pärast lõi ka sellele käega ja jäi üldse kõrvale. Sellele järgnes joomine ja pidutsemine. Hiljuti purunes ta abielu. Inerts lõpeb ja tundub, et see inimene pole Jumalast iial midagi kuulnud.
Kas kuningas Saul oskas arvata siis, kui Jumala Vaim tuli tema peale ja ta muutus otsekui teiseks meheks, rääkis prohvetlikult, täis võidmist ja väge hakkas valitsema alandliku kuningana Iisraeli rahvast, et ühel päeval ta tapab terve asulatäie Jumala preestreid ja sõdib Jumala võitud mehe Taaveti vastu, et teda tappa? Kas ta võis ette kujutada, et Püha Vaim lahkub temast ja deemon tuleb tema ellu ning ta on märatsev hull? Terve oma elu lõpu tegeles ta sellega, et sõdida Jumala võidmise vastu, kuigi tal oli ka selgeid momente, mil ta parandas isegi meelt. Taaveti käitumine Sauliga on võrdpilt Jumala armust meie elus. Kui meie elus on mingi sarnane jama käimas nagu Saulil, siis Jumal ei ole oma kohtumõistmisega väga kärme. Piiblist näeme, et Ta on pikaldane vihale. Meie tõlgitseme seda vahest valesti ja arvame, et kui Jumal ei ole meid kohe silmapilk maha löönud, kiidab Ta meie asjad heaks. Me tõlgitseme vaikimist valesti. “Ma olen temale andnud aega meeleparanduseks, aga ta ei taha pöörduda oma porduelust.” (Ilm.2:21)
Jumala vaikimine ei olnud heakskiit ega õigustus. See oli armuaeg.
Täiuslikult vaba tahe
“Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil, aga seda ei märgata!” (Ii.33:14-18). Jumal näeb, et inimese elu on hukatuse poole suunatud ja Ta üritab inimese tähelepanu saada, et säästa teda oda otsa jooksmast. “Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist ei ole!” (Õp.29,1; 6:15). Sauli elu oli mitmel korral Taaveti meelevallas, aga ta säästis. Tagasilangenud kristlane tajub aeg-ajalt oma südames, et kõik ei ole korras. Ta poetab isegi mõne pisara. Aga oma südames ta plaanib minna samal teel edasi.
Juudas sai meelevalla olla Jeesuse apostel, kuulutada Jumala riiki, ajada välja kurje vaime, teha haigeid terveks. Kas ta sel ajal oskas arvata, et annab Jeesuse ära näruse summa eest ja sooritab enesetapu? Kurat on selline tegelane, et kui ta pigistab inimesest välja kõik, mis talle kasulik on, viskab ta inimese minema. Vahel öeldakse, et vaata, millise meelevalla ja võimu saatan sellele sensitiivile või nõiale annab! Ta annab selle ainult niikauaks, kuni tema eesmärgid on täidetud. Siis viskab ta inimese nagu tühjaksväänatud kaltsu kõrvale ja väga võimalik, et too lõpetab nagu Saul või Juudas.
Aga Jeesus ütleb: “Ma hoidsin neid ning ükski neist ei ole kadunud.” (Jh.17:12; 6:39).
Lutsifer kuulus Jumala vahetus läheduses viibivate inglite, keerubite hulka. Ta oli täiuslikult ilus ja täiuslikult tark (Jes.14; Hes.22). Auhiilguses viibimine ei vaktsineeri tagasilangemise vastu. Kas ta oleks võinud arvata, et ühel hetkel ta süda täitub uhkuse ja ülbusega? Võime küsida: aga kuidas Jumal ta nii ebatäiuslikuks teha sai? Jumal ei vaja roboteid. Jumal lõi nii täiuslikud olendid, et neil oli täiuslikult vaba tahe.
Uhkuse ohumärk
Vahel arvatakse, et tarkus ja õpetuste teadmine hoiavad meid tagasi langemast. Ei hoia. Paulus ütleb, et tunnetus ja teadmised võivad sind teha uhkeks, aga üles ehitab armastus (1.Ko.8:1). Uhkus ja kõrk vaim tulevad enne langust (Õp.16:18). Teadmised võivad produtseerida enam uhkust kui usku, kui neid omandatakse vale motiiviga — mitte selleks, et saada Jumalale lähemale ja mitte selleks, et inimesi paremini aidata, vaid selleks, et endast rohkem arvata. Jumal oma armu pärast laseb meil kukkuda, et vale läheks katki, aga me ise alles jääksime. Jeesus peab vahel purustama meie kooriku (Mt.21:44). Väga suure uhkuse positsioonilt kukkudes purunevad mõlemad.
Uhkus ei taha tunnustada kellegi teise võimu. Kui me ei tunnusta Jumala võimu, on langus vältimatu. Jumal vihkab uhkust. “Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu!”(1.Pe.5:5).
Langemise protsess
Tagasilangemine on protsess. See koosneb reast kompromissidest, valedest valikutest, kangekaelsusest, uhkusest, sõltumatusest, ise olemisest. Kui inimene kaotab edasiviiva jõu ja hakkab liikuma tagasi, hakkab ta liikuma piiri poole, mille ületas pimeduse riigist tulles. Ilmutuse raamatu alguses ütleb Jeesus Efesose kogudusele, et paranda meelt, sa oled oma usuelus tagasi läinud. Tagasilangemine on juba see, et sa ei liigu edasi. Efesose kogudus ei olnud piiri ületanud, aga kõik töö ja teenistus ja ohvrid ei lähtunud armastusest. Jeesus ei taha endale tööorje.
Laodikea kogudusele ütles Jeesus, et sa pole ei külm ega kuum, vaid leige ja enesega rahulolev, kellel on kõike küllalt, enda arvates. Jeesus ei saanud öelda selle olukorra kohta ühtki head sõna. Nende endi ja Jeesuse hinnangud sama asja kohta olid vastandlikud. Kogudus oli rõõmus ja hindas end kõrgelt, kuigi Jeesus oli ukse taga. Vahel võib liha olla nii tugevalt võimul, et inimene pole isegi konflikti avastanud. Laodikea kogudus polnud mitte ainult esimest armastust kaotanud, vaid Jeesuse üldse ukse taha tõstnud. Aga kirikus käisid nad edasi! Kirikus istub küllalt inimesi, kes on teel põrgusse.
Sardese kogudusele ütleb Jeesus, et Ma tean küll, et sa elad, aga sa oled surnud. Nad olid napilt püsimas (1.Pe.5:19-20). See, et inimene käib koguduses, ei tähenda, et asjad Jumalaga on korras ja ta on edasi liikumas. Kui enda usuelu peale vaadates näed, et sa ei armasta Jumalat enam nii nagu varem, on see märguanne mootori seiskumisest.
Kelle käes on võim?
Esimene viide tagasilangemisest on see, et huvi Jumala Sõna, palve ja koguduses käimise vastu hakkab kahanema. Inimeste silmis võime näida õiged, aga Jumal näeb meie südant. Siin pole jutt ajutisest tagasilöögist, rünnakust, mis aeg-ajalt igaüht tabavad, sest saatan tahab lüüa kiilu inimese ja Jumala vahele. Ta tahab panna inimest kibestuma Jumala vastu. Iiob “poksis” läbi neli raundi.
Huvitav on see, et kui päästmata inimesi tabavad raskused, pöörduvad nad tihti Jumala poole. Kui päästetud inimesi tabavad raskused, kibestuvad nad Jumala vastu ja tahavad Egiptusesse tagasi.
See, mis meie elus on troonil, lämmatab enda ümber järk-järgult kõik. Jumala Sõna läbi oleme me sünnitatud, aga kui selle maailma mured, rikkuse petlikkus ja muude asjade himud on meie südame troonil, lämmatavad need Sõna ja tagasilangemine on aja küsimus.
Lemmikpatt — kas tunnistan?
Teiseks tunnuseks on vanade pattude tagasitulek. Tagasilangemine on ahelreaktsioon, kus üks asi hakkab põhjustama teist. Jumala Sõna on ainus, mis inimest hoiaks, aga huvi on kahanenud. Kiusatus ei ole veel patt. Jutt on valest eluviisist ja selle õigustamisest. Patt paadutab südametunnistuse. Me kardame erinevusest tulenevat tagakiusu. Valgus, mis ütleb, et ega ma ei ole pimedusest eriti palju erinev, on pimenev hämarus. Kui hakkad Jumala jõuväljast eemalduma, on ees ootamas pimeduse riigi gravitatsiooniväli. On aja küsimus, millal sa sinna prantsatad. Ainus, mis selle protsessi suudab peatada, on ehtne, südamest tulev meeleparandus. Jakoobus ütleb: “Tundke ära oma viletsus ja leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja teie rõõm tusaks!” ( Jk.4:9). Väline “teater” siin ei aita. “Vala oma süda veena välja Issanda palge ette!” (Nl.2:19). Sulle ei pruugi meeldida väljatulev pettumus, kibestumine, jonn ja mäss Jumala vastu, igaühel oma mask ees ja õigustus huulil. Meeleparandus algab konkreetsest halastamatust diagnoosist iseenda olukorrale. Nii kaua, kui vabandame ja õigustame oma leigust ja pattu, ei saa meeleparandus tulla.
Lahmiv kriitika
Kolmas sümptom on osaduse vältimine tuliste kristlastega. Tagasilangemise teel olev inimene otsib endale sõbrad vastavalt oma vaimulikule temperatuurile. “Inimesed ei taha tulla valguse juurde, et nende tegusid ei laidetaks” (Jh.3,20). Ta ei taha näha kontrasti.
Väga levinud nähtus on kritiseerimine. Üks viimaseid hingetõmbeid enne tagasilangemist on meeletu lahmiv kriitika nende suhtes, kes vähegi tulisemad on. Jumalasulane, kes kulutab palju aega teiste kritiseerimiseks, on tõenäoliselt langemise teel.
Jumalal on lahendus
Arm muutumiseks on täna kättesaadav. Väljapääs on läbi Jeesuse. “Sest kurvastus Jumala meele järgi saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma.” (2.Kr.7,10). Ära lase saatanal end kurbusega “läbi klohmida”. Jumal toob range diagnoosi, aga Ta annab alati väljapääsu. Tema Sõnas on küllaldaselt jõudu.
Allan Kroll
piibliõpetaja
Allikas:
Ajaleht KARMEL
veebruar 2002
Now playing: Brian Doerksen – Song For The Prodigals